POSTHUMANISTLIK AEGRUUM RUTH OZEKI ROMAANIS “A TALE FOR THE TIME BEING“

Kui lühidalt üritada kirjeledada aega ja ruumi Ruth Ozeki teoses “A Tale for the Time Being”, siis võiks selleks sobida väljend “poorne” – aeg ja ruum on Ruth Ozeki teoses poorse iseloomuga. Poorsust mõistetakse kui mahutavuse (või tühjuse) mõõtühikut, mille abil on väljendatakse tühja (veel täitmata) ruumi kogust materjalis ning mis on võimalik tänu varjatud tühimike olemasolule materjalis. Ruth Ozeki leiab sellised varjatud tühimikud üles ka ajast ning ruumist, mistõttu saab võimalikuks täita need tühjuse anumad paralleelse aja ning paralleelse ruumiga.

Maailmade paljustusest ilukirjanduses

Marie-Laure Ryan keskendub ühes oma töös maailmade (univerumite) paljususe ideele füüsikas, narratoloogias ning kuidas narratiiv üleüldse tegeleb võimalusega, et reaalsus eksisteerib korraga mitmes maailmas. Ryan väidab, et me üldjuhul mõtleme ilukirjandusest kui väljamõeldust ning millestki mitte-eksisteerivast, mis on loodud mõtleva autori poolt. Samas, see ei ole tema hinnangul piisav, et selgitada, kuidas me suhestume ilukirjandusega. Lugedes ilukirjandust mõistab lugeja osasid väited ümberlükkamatult kehtivate faktidena antud loo maailmas ning teisi kui üksnes võimalikke. Teisisõnu, ütleb Ryan, ei ole ilukirjandus üksnes mitte-päris võimalik maailm, vaid täielik modaalne süsteem, mille keskmes on antud teose enda päris maailm. Maailmade paljusese teooria selgitab sellist pseudo-faktuaalsust läbi lugeja kujuteldava paigutumise jutustatava loo keskmesse. Luuakse mäng, mille reegliteks on, et lugeja teeskleb, et ilukirjanduslik maailm on päris (real) ja tegelik (actual). Seejuures “päris” väljendab hoiakut, et teoses kirjeldatav maailm eksisteerib ka tekstist eraldiseisvalt (iseseisvalt) ja “tegelik”, et lugeja viib kujutlusvõime abil end antud maailma kohale ning võtab teose osalise vaatepunkti asjadele. Ryan ise on seda veel näitlikustanud järgnevalt: “While it may be objectively the case that only one world exists independently of the human mind, we can through certain mental acts depart from this world, select another world as actual, and create through further mental acts a network of alternative possible worlds around the new center […] while sender and hearer know that there is only one AW [actual world], they behave as if the foreign world at the centre of the textual universe existed independently of the text, and as if it were the actual one.

Aeg ja ruum teoses “A Tale for the Time Being”

Ruth Ozeki mängib oma teoses aja ja ruumiga lustlikult, liikudes ebakonventsionaalsetele äärealadele tuues mängu kvantmehaanika ja ühes sellega posthumanismi. Kuna teose pealkirjas endas on tugev viide ajalisusele “for the time being”, siis tundub paslik sellest alustada. Kuigi Ozeki toob kvantmehaanika peaasjalikult mängu läbi erinevate võimalike maailmade, siis vähemalt sama huvitav on käsitleda kvantmehaaniliselt vaatepunktist teose ajalist iseloomu. Selle lähtekohaks võiks olla järgmised seisukohad:

  • Teoses sõlmuvad omavahel kolm (või tinglikult lausa neli) erinevat ajakulgu;
  • Ajakulgudest esimene tundub materialiseeruma eraldiseisvalt ning kaks ülejäänut paralleelselt (kuid sõltumatult);
  • Teose lõpuks toimub ajakulgude kollaps ning need saavad kokku üheks.

Esimeses punktis nimetatud kolm ajalist kulgu võiksid olla:

  • Nao Yasutani liin
  • Ruthi liin
  • Lugeja liin
  • (ning lisaks tinglikult ka Ruth Ozeki liin kirjanikuna, kuna ta sekkub teoses toimuvasse tegelaste väliselt aktiivse kommenteerija rollis – näiteks kui Oliver soovib oma jutu ilmestamiseks viidata kindlale füüsikule, kuid talle ei meenu füüsiku nimi, siis Ruth Ozeki kui kirjanik lisas Oliver mitte-meenumisele joonealuse märkuse (lehekülg 160), kus ta kinnitab et Oliver vaatas siiski hiljem selle järgi ning füüsiku nimi oli Charles Bennett).

Kuna Nao kasutab oma jutustuse vastuvõtja kirjeldamiseks sina-vormi, siis toimub teose struktuuri tõttu Nao jutustuse vastuvõtmine samaaegselt Ruthi kui ka lugeja (see on näiteks mina) jaoks ning see, et just Ruth sattus olema minu kui lugejaga sel viisil seotud sel ajahetkel, on pigemini juhuslik konfiguratsioon (kuigi, tegelikult oleks ilmselt korrektsem väita, et juhuslik on pigem see, et mina sattusin Ruthi jaoks olema paralleelne lugeja sel viisil ning sel ajahetkel – Ruthi olemasolu minu kui lugeja perspektiivist on paratamatu, samas Ruthi enda jaoks juhuslik, kuna võimalus, et Nao kirjutis jõuab justnimelt temani, on mõõdetav mikroskoopilisel skaalal).

Klassikalise füüsika perspektiivist toimuvad kõik need läbielamised ja tajumised erinevas ajalises horisondis. Ühel hetkel tekib aga Ruthil teose jooksul enda päris maailmas kimbatus – ta ajab segamini tema enda aja kulgemise ning aja, mil Nao on kirjutanud enda päeviku, mille lugejaks Ruth on. Lugedes, et Nao on sattunud oma eluga tupikusse tunneb Ruth, et peab kindlasti ette võtma meetmeid Nao päästmiseks. Olukorra naeruväärsusele juhib hetkeks tähelepanu Oliver (see on Ruthi elukaaslane), kuid samas tutvustab just tema ise Ruthile kvantfüüsika postulaate, sealjuures teooriat võimalike maailmade paljususest.

Maailmade paljusest teoses “A Tale for the Time Being”

Ruth Ozeki on võtnud eelnevalt Ryani poolt kirjeldatud mudeli fiktsionaalsete maailmade päris ning tegelik olemisest ning teinud sellest mitmetasandiliseks. Vähe sellest, et Ozeki teose lugeja jaoks luuakse päriseks ja tegelikuks Ruthi (kui Nao kirjatüki lugeja; ning seeläbi ka Nao Yasutani maailm) maailm, siis luuakse samal ajal Ruthi jaoks tegelikuks ning päriseks Nao Yasutani maailm. Seejuures iga sellise kihiga tekib elemente, millele tähelepanu pöörata, üha juurde. Ruth Ozeki teoses aset leidvad ajalised kulgemised võiks koondada “matrjoška” mõiste alla – iga loo sees on omakorda väiksem, kuid paradoksaalsel kombel võib-olla ka suurem lugu. Romaani struktuuri mõistes on need küll asetatud teineteise sisse, kuid lugude mastaapsust arvestades ei tähenda see sugugi, et Nao lugu peaks olema allutatud Ruthi loole.

Edasi ongi maailmade paljusust võimalik vaadata kahest perspektiivist:

  • kui seda teha empiirilise lugeja vaatepunktist, kes võib, kuid ei pruugi lähtuda Denis Diderot neljanda seina kontseptsioonist (see tähendab, kes ei pruugi osa võtta ülal kirjeldatud fiktsionaalsest mängust ning paigutada end neljanda seina taha osavõtja positsioonile (mitte pealtvaataja positsioonile) nii, et Nao kõnetaks otse ka empiirilist lugejat), siis on tegemist pelgalt osava kirjandusliku võttega, mille läbi on Ruth Ozeki loonud kaks eraldiseisvat kirjanduslikku maailma (Ruth + Nao) ning läbi nende maailmade poorsuste on mõlemasse maailma nõrgunud „pärisolemist“ ja „tegelikkust“ teisest maailmast;
  • kui seda vaadata Ruthi perspektiivist, kes on teose konfiguratsiooni silmas pidades Nao Yasutani loo vastuvõtja, on tegemist hoopis millegi muuga, kui pelgalt kahe kirjandusliku maailma segunemisega. Ruthi päris ning tegelik maailm teiseneb (või laieneb) romaani vältel ning samm-samm haaval omandab Ruth võime päriselt ja tegelikult Nao Yasutani loo kulgu näiteks läbi selle, et hoiab ära Nao isa – Haruki – enesetapukatse. Seega antud perspektiivist on tegemist hoopis millegi suuremaga – millegagi, millega võiks tegeleda kvantfüüsika, mida võiks püüda kirjeldada läbi superpositsiooni mõiste mängu toomise ning mis annab võimaluse tuua mängu posthumanistlik kästilus.

Posthumanismist teoses “A Tale for the Time Being”

Ruthi missioon Nao päästmiseks on teoses saanud võimalikuks tänu zen-budistlike tõekspidamiste põimitusele kvantfüüsikast tuttavate postulaatidega. Sellise punutise alguspuntkist võib võtta näites Nao onu – Haruki #1 – päevikusse kirjutatud märkme õige tee leidmise kohta. Seal seisavad read: „To study the Way is to study the self. To study the self is to forget the self. To forget the self is to be enlightened by all the myriad things.“ Lovell on oma uurimuses välja toonud, et õhtumaade perspektiivist on eelneva mantra ideoloogiliselt kõige rohkem küsimusi tekitavam osa õpetus enda unustamisest. Lääne kultuuriruum, mis on valdavalt siiski indiviidikeskne ning milles valitseval kohal on indiviidikultuse, kohkub sellise eneseunustusliku mantra ees. Ometi just selline budistlik eneseunustuslikkus teeb Ruthi jaoks võimalikuks edaspidised käigud Nao päris maailma. Kui Ruth ei suudaks mõelda endast mitteolenevalt, siis ei saaks võib-olla võimalikuks ka tema mitmesus.

Järjekordne meeldetuletus sellisest post-strukutralistlikust filosoofiast, mis loob mitu maailma päriseks, saab Ruthi jaoks teatavaks läbi unenäo, kus ta näeb nunna kirjutamas järgmised read: „Sometimesup… sometimesdown… up down, same thing. And also different, too. When up looks up, up is down. When down looks down, down is up. Not-one, not-two. Not same. Not different. Now do you see?“. Mulle tundub, et selles õpetuses võivad peituda ka postulaadid, mida tavaline füüsika (mehaanika) meile seletada ei suuda ning milleks on tarvis appi võtta kvantfüüsika (-mehaanika).

Kvantmehaanikas, ei ole osakute asukoht ja kiirus samal ajahetkel täpselt määratud: mida täpsemalt on teada osakese asukoht, seda ebamäärasema tulemuse annavad kiiruse mõõtmised ja vastupidi. Etteantud olek määrab seega üksnes tõenäosused ühe või teise mõõtmistulemuse saamiseks. Seega, enne mõõtmise läbiviimist on olemas üksnes rida tõenäosusi ning kvantobjekt võib korraga olla mitmes kohas – see tähendab kvantobjekti superpositsiooni. Kui tulistada kaks elektroni teineteise suunas ning need põrkuvad, siis lainefunktsiooni teooria järgi on meil võimalik automaatselt teada teise elektroni laeng ning trajektoor, kui oleme välja arvutanud esimese elektroni laengu ning trajektoori – see peab olema täpselt vastassuunaline. Muuhulgas, selline põrkumine tähendab ka, et elektronide lainefunktsioone on võimalik vaadelda ühe lainefunktsioonina. Eeldusel, et enne arvutuste tegemist teadsime esimese elektroni suhtes üksnes tema superpositsioone ei saanud me teada täpset infot ka teise elektroni suhtes – teadsime üksnes kahe elektroni eraldiseisvat võimaluste amplituudi tulenevalt sellest, et need olid nüüd omavahel seotud. Olles esimese osas läbi viinud vaatluse ning arvutused toimub lainefunktsiooni kollaps – elektronile määratakse kindel positsioon (enam pole tegemist superpositsiooniga). Samaaegselt toimub see aga ka teise elektroniga, kuivõrd teine jagas esimesega sama lainefunktsiooni. Kuni vaatluse lõpuleviimisieni võivad need elektronid aga paikneda oma amplituudi raames kusiganes, sealhulgas mitmes maailmas korraga.

Võttes aluseks eelneva illustratiivse kirjelduse, on võimalik Ruthi ja Naod kujutada nende kahe elektronina, keda elu on välja tulistanud teineteise suunas ning kes läbi Nao kirjatüki põrkuvad. Sellise põrkumise tagajärjel jagavad tegelased sama lainefunktsiooni. Väga lihtsustatult, kuid romaani kontekstis olulisel viisil võiks see tähendada, et edaspidi suudavad need kaks teineteist mõjutada. Kuid see saab Ruthi jaoks võimalikuks üksnes läbi budistliku õpetuse, mis võimaldab tal endast lahti lasta ning seeläbi avastada seni avastamata maailmasid. Selline maailmade paljusus avaldubki peaasjalikult läbi Ruthi tegelaskuju, kelle (mõtte)lend aitab tal rännata nii ajalisel kui ka ruumilises perspektiivis – see tähendab olla minevikus ning Jaapanis (olles tegelikult oma olevikus ning Kanadas).

Ruth Ozeki ise seletab antud olukorda viisil, et Nao oli signaali tekitaja kes saatis maailmale välja sõnumi. Et sõnum saaks päriseks, on sõnumil tarvis vastuvõtjat. Edasi ütleb Ruth Ozeki, et Nao sõnum kutsus ellu Ruthi kuna tal oli tarvis, et keegi sõnumi vastu võtaks. Ma lisaksin siia juurde, et huvitaval kombel toimis see ka vastupidi – fakti, et Ruth püüdis kinni Nao signaali, võib tõlgendada ka viisil, et läbi Ruthi sai võimalikuks Nao. Kui Nao signaal oleks jäänud universumi avarustesse sihitult võnkuma, ei oleks saanud Nao lugu päriseks (või vähemalt mitte sellel kujul ning sellises konfiguratsioonis, nagu see sai kõnealuses kirjatüki raames).

Ajakulgude kollaps teoses „A Tale for the Time Being“

Teose lõpuks leiab aset ajakulgude kollaps (mis nagu mainitud, võimaldab paralleele tõmmata kvantmehaanikas tuntud lainefunktsiooni kollapsiga). Mulle tundub, et Ruth Ozeki romaani kontekstis võiks seda iseloomustada kui püüet määratleda olevikku (ning võimatust seda teha). Ajavormidest tunduvad minevik ja tulevik hoopis lihtsamini tajutavad elemendid, kui olevik. Minevik on see, mis on juba olnud ja tulevik on see, mis pole veel tulnud. Seejuures olevik tundub olema mitte eraldiseisev ajavorm, vaid üksnes sild, mis üritab kahte eelnevat kuidagimoodi teineteisega kokku viia. Kui inimene püüab tabada olevikku ning aja kulgemisest välja võtta see sõrmenipsupikkune „nüüd“ ning postuleerib, et “nüüd on”, siis samal hetkel selle postuleerimisega saab olevikust juba minevik ning koheselt forumleerub hoopis mälestus sellest, kuidas oli. Samal põhjusel varisevad sellel sõrmenipsu tegemise hetkel sellise Olevikumääraja maailmas kokku kõik teised alternatiivsed olevikuvõimalused (võimaluste amplituud) ning alles jääb üks ja ainus olemise viis.

Sama juhtus ka suhtes Nao – Ruth. Sellel hetkel kui Ruth pani näpu oleviku peale ning võttis sellest välja ühe kaadri (või “momendi” – väljend mida kasutatakse teoses) toimus ajakulgude kollaps ning Ruthi jaoks (ning ka minu kui lugeja jaoks) sai valitsevaks üks konkreetne ajakulg ning mitte enam kaks eraldiseisvat võimalikku ajakulgu. Väljavõetud moment olevikust sünkroniseeriti, mistõttu oli Ruthil võimalik sekkuda Nao sama momendi olevikku ning seeläbi mõjutada ka juba võimalike paralleelsete maailma problemaatika – see tähendab küsimusi konkreetses paralleelmaailmas toimuva kohta – eelkõige selle kohta kas Nao jääb elama või sooritab enesetapu. Eelneva võimaluse loob aga üksnes kvantmehaanika jaatamine, mida Ozeki oma teoses väljendada püüab.

Ruth Ozeki mõjud

Huvitaval kombel sattusin hiljuti lugema Shibata Motoyuki miniatuuri „Cambridge Circus“, mille keskmes on kummituste (see tähendab võimalike paralleelsete maailmade) olemasolu, aga mitte õudusjutulaadsete kummituste, vaid meie enda tuleviku- ning minevikukummituste olemasolu. Loo peategelaseks on villases mantlis noor mees (Shibata), kes üritab Londonis bussist sõidu pealt väljuda, ent bussi hoog on liiga kiire ning ta komistab ning rullub ning läheb kiirel sammul Charing Roadi raamatupoodide suunas. See lugu kordub veel kahel korral – kolmkümmend aastat hiljem ning uuesti kolmkümmend aasta hiljem. Mõlemal korral näeb oleviku-Shibata enda ees vaimusilmas tuttavat villases mantlis meest, kes mõlemal korral kukub:

  • Esimesel korral üritab mineviku-Shibata jaoks tuleviku-Shibata (kes tegelikult on olevikus) veenda esimest kohvikusse maha istuma ning hinge tõmbama. Seda ei juhtu, kuid oleviku-Shibata mõttes läheb tema mineviku-mina kohvikusse ning see on elumuutev – ta saab teada, et tema emal on vähk.
  • Teisel korral, kui see samuti juhtub näeb tuleviku-Shibata, et tema mineviku-mina on võtmas suuna kohviku suunas. Seepeale üritab tuleviku-Shibata teda ümber veenda ning ühtäkki mineviku-Shibata peatubki, keerab otsa ringi ning läheb hoopis raamatupoodide suunas.

Lugu lõppeb sellega, et oleviku-Shibata – olles nüüd sattunud Londonisse suvel (keegi ei kanna villast mantlit), nendib kergendusest, et täna tal ei ole mingit kartust, et ta on tema ise (pole ohtu, et ta kohtab villases mantlis mineviku-mina). Ta nendib, et ta on „mina praegu, mina mina ise“ („I am me now, just me myself“). Sellega aga lugu ei lõppe ning järgmisel lehel on autori joonealune märkus: „Well, I guess you’re free to think that, some says. Everybody has the right to think they are themselves, and your right to think such a thought is not significantly less than anyone else’s. But aren’t you forgetting one thing – that on that day thirty years ago, when you jumped down from the bus and fell, rolling over four times in the street, the nexy bus in the string came along?

Kui ma seda lugema sattusin, siis kandusid mu mõtted automaatselt Ruth Ozeki romaani suunas ning ma taipasin, et tema teos on minusse jätnud mingi tugevama jälje ning võibolla käivad need ideed nüüd minuga tondina kaasas – need on saanud minu tontoloogiliseks pärisosaks. Ma üritasin Shibata Motoyuki mõistatuslikku lugu hakata lahti muukima samade võtmetega, mille Ruth Ozeki oli mulle andnud. Ka Shibata Motoyuki räägib oma miniatuuris maailmade paljusest ning kõikide paralleelsete tulevikkude võimalusest. Samuti õnnestub ta tegelasel vähemalt ühel korral muuta mineviku-tegelase jaoks ajaloo kulgu, kui ta veenab teda kohvikusse mitte minema. Ja minul on lohutav teada, et kuskil maailmas lõpetasin ma selle essee hoopis teistsuguste sõnadega (või ei lõpetanud üldse).



Viidatud teosed:

  • Ryan, M. L. (2006). From parallel universes to possible worlds: Ontological pluralism in physics, narratology, and narrative. Poetics today, 27(4), 633-674.
  • Lovell, S. (2018). Toward a Poetics of Posthumanist Narrative Using Ruth Ozeki’s A Tale for the Time Being, Critique: Studies in Contemporary Fiction, 59:1, 57-74
  • Vicky Stein, Daisy Dobrejivic „Do parallel universes exist? We might live in a multiverse“. Kättesaadav veebis: https://www.space.com/32728-parallel-universes.html
  • Ty, Eleanor, and Ruth Ozeki. “‘A Universe of Many Worlds’: An Interview with Ruth Ozeki.” MELUS 38, no. 3 (2013): 160–71

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s