Libris loeb #1 – Jaanuar 2019

Uuel aastal proovime teieni tuua ka oma blogi vahendusel mõned uued rubriigid. Üheks neist saab olema “Libris loeb”, milles võtame lühidalt luubi alla meie poolt antud ajaperioodil läbi loetud teosed. Rubriigi sageduseks saab eelduslikult üks postitus kuus ning selle käigus võtame lühidalt kokku teosed, mis möödunud kuul meie kirjutuslaualt leida võis.

kius-olla-julgeIgor Kotjuh “Kius olla julge II”

4/5

Minu jaoks algas aasta kohe väga põneva esseedekogumikuga, milles luuletajad (parema ühise nimetaja puudumisel – kas nad ennast luuletajaks peavad või mitte, selgitab igaüks ise) mõtestavad luulet ja luuletamist: mis on luule juures oluline, miks üldse kirjutada luuletusi, mis on luules tähtsam – heli, mõte või vormiline ülesehitus? Need on vaid mõned üksikud teemad, millel 19 väljavalitut oma esseedes peatuvad. Eraldi tasub välja tuua, et autorid, kelle mõtted antud teoses kajastamist leiavad, on sünniaastaga vahemikus 1950-1969. Teose esimeses osas arutlesid samade küsimuste üle autorid sünniaastaga 1970 või hiljem. Autorite täpsemad mõttekäigud vajaksid eraldi pikemat postitust ning ei tundu õiglane kellegi mõtteid siin lühikeses kokkuvõttes välja tooma hakata. Küll aga märgin veel ära, et minu jaoks sattus teos kätte taaskord põneval ajal, kuna samal ajal sattusin Kumus vaatama Hermann Vaske filmi “Miks me tahame luua?“. Kuigi film jäi minu jaoks nõrgaks ning pidin nõustuma Maarja Hindoalla sissejuhatusega, et tegemist oli rohkem Vaske eneseimetlusliku filmiga, siis mõned filmist läbi käinud kaadrid ja seal kõlanud mõtted (nt. David Lynch) korreleerusid ka meie luuletajate mõtetega ning üldiselt oli põnev võrrelda niivõrd laia loomisprotsesside spektrit (Doris Kareva, (:) kivisildnik, Jelena Skulskaja, David Lynch, Dalai Lama, Stephen Hawking).

saatmata kirjadPriidu Beier “Saatmata kirjad. Luuletusi aastatest 1976-2000”

5/5

Priidu  Beier on minu jaoks olnud erilisem luuletaja kui mõni teine. Põhjus selleks on tegelikult üpris proosaline – kooliajal oli tema sulest pärinev luuletus “Kristalli ma lõhkunud olen” tekst, millega astusin üles ühel etlemiskonkursil. Esimest korda lugedes see tekst mulle kohe ei mõjunud, kuid mida aeg edasi, seda tugevamaks ja emotsionaalsemaks muutub mu arusaam nii selle teksti kui ka Beieri teiste kirjutiste suhtes. Ka “Saatmata kirjad” ei olnud minu käes esimest korda pärast kooliaega. Olen iga aasta või paari tagant selle taas raamatukogust üles otsinud, et üle lugeda (tänaseks küll juba pähe kulunud) kristallide luuletus. Ja loomulikult siis võtan taaskord suure heameelega läbi terve kogumiku ning avastan igakord midagi uut ja erilist enda jaoks. Sedapuhuku (taas)leidsin enda jaoks Priidu poolt 1991. aastal kirjutatud “Pronkskuju” ja 1986. aastal kirja pandud “Naljakas maailm”. Järgmine aasta siis uuesti.

977140605111802_2Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

3/5

Minu viimaste aastate üheks suureks lõbuks on olnud erinevad teekonnad kunagistele Pärsia impeeriumi aladele (Herodotus, Kapuściński, von Kotzebue). Seetõttu on minu järgmiseks eesmärgiks leida üles Jean Chardini kirjutatud “A Journey To Persia: Jean Chardin’s Portrait of a Seventeenth-Century Empire“. Tulles aga tagasi von Kotzebue poolt päevaraamatu stiilis kirja pandud teose juurde, siis võib selle kokku võtta vana hea kõnekäänuga, et alguses ei saanud vedema, pärast ei saanud pidama. Teose tuumik, või vähemalt see osa, mida mina ootasin teost lugema hakates, rullub lahti viimasel 30-40 leheküljel. Enne seda ongi suuresti tegemist teekonna (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kirjeldusega. Siiski ei olnud kindlasti tegemist raisatud ajaga ning kellel on huvi 19. sajandi alguse Pärsia vastu, siis Kotzebue teos sobib seda sissejuhatama kenasti.

riigi_kaas_15.12.inddMart Laar, Toomas Hiio “Eesti riigi 100 aastat. I osa. Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni”

5/5

„Eesti riigi 100 aastat“ annab kompaktse ülevaate eestlusest ning Eesti riigi tekkest ja selle arenemisest. Oleks igati paslik kui kõik võtaksid vaevaks ning loeksid nimetatud raamatu Eesti 100. sünniaastapäeva puhul läbi. Raamatus antakse üksikasjalik ülevaade Eesti iseseisvuspüüdlustest ning Vabadussõjast ja Eesti Vabariigi ülesehitamise aastatest. Riigikogude kaupa on vaadeldud Eesti poliitikat, majandust ja kultuuri ning on antud ülevaade tähtsündmustest esimesel iseseisvusajal. Taustaks Euroopa ja maailm, milles Eestil tuli hakkama saada. Edusammude kõrval pole unustatud ebaõnnestumisi ega vaikita maha ka tehtud vigu. Esimeses köites jõutakse iseseisvuse kaotuse ja II maailmasõja katsumusteni Eesti pinnal ning köide lõpeb Otto Tiefi valitsuse katsega taastada Eesti omariiklust.

eesti-riigi-100-aastat-ii-osa-rahvusvahelise-õigus-pelgupaigast-euroopa-liidu-eesistumiseniMart Laar, Toomas Hiio “Eesti riigi 100 aastat. II osa. Rahvusvahelise õiguse pelgupaigast Euroopa Liidu eesistumiseni”

4/5

Raamatu „Eesti riigi 100 aastat“ teine on väga sarnane esimesele. Annab samamoodi üsna hea kompaktse kuid suhteliselt ammendava ülevaate Eesti riigi ja rahva saatusest Nõukogude okupatsiooni aastatel ja paguluses vabas maailmas, iseseisvuse taastamist ja moodsa riigi ülesehitamist 20. sajandi lõpust kuni 2018. aastani. Okupatsiooniaega vaadeldakse Eesti vaatepunktist, kuid käsitlust raamistavad sovetliku impeeriumi võimuperioodid, mille vaheldumine mõjutas ka eestlaste võimalusi riigi saatuse kujundamisel kaasa rääkida ja eestlust alal hoida. Taastatud Eesti Vabariigi osa on jaotatud peatükkideks Riigikogude kaupa; suuremat tähelepanu pööratakse sise- ja välispoliitikale, kiiretele muudatustele seadusandluses, majanduse üldisematele suundumustele ning olulisimatele sündmustele, mis Eesti riiklust mõjutasid ja kujundasid.

Kuigi teine köide on sama ülevaatlik kui esimene, siis esimene köide osutus isiklikus plaanis pisut huvitavamaks. Võimalik, et siin mängib rolli ka asjaolu, et Riigikogu tööst ning valitsuse koosseisudest antud ülevaated olid küll asjakohased, kuid enamjaolt olid välja toodud faktid juba tuntud ning seega oli neil pigem meelde tuletav ning kordamise funktsioon.

meie-aasta-siberisTuuli Roosma, Arbo Tammiksaar “Meie aasta Siberis”

4/5

Tunnistan ausalt, et olin lugemist alustades pisut skeptiline, kuid raamat kummutas tekkinud eelarvamused. Taaskord hea näide vanasõnast “Ära hinda raamatut kaane järgi”, kuigi, mis seal salata, kaanekujundusele etteheited puuduvad ning kujundus loob terves raamatus läbivalt väga meeldiva õhustiku. Minu jaoks tegi raamatu meeldivalt meeldejäävaks sümbioos perekonna kohanemisest kahe lapsega ühiskonnas, mis erineb kardinaalselt Eesti igapäevasest ühiskonnast, samuti oli huvitav autorite sisekaemus endasse ning püüd mõista Vissarioonlaste ja Siberi elanike mõttemaailma. Kuigi raamat oli lihtsasti loetav, suutsid raamatu autorid panna raamatus esitatud mõttekäikudele kaasa mõtlema ning mõtestama ka enda tegelikke vajadusi, mida on ehk palju vähem, kui 21. sajandi ühiskond endale teadvustab.

***

Raamatu pealkirja all olevad numbrid indikeerivad meie hinnangut konkreetsele teosele viie punkti süsteemis.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s